|
so:text
|
Ema kuuldus peagi magama jäävat, aga Vieno oli ärkvel. Ta mõtles, et oli juba reede õhtu ja homme laupäev ning seejärel pühapäev. Ta oli otsata väsinud, kuid ei saanud und. Tema keha ei vaevanud miski, tal oli sellepärast paha olla, et ta pidi vähemalt üritama teha midagi, mis paratamatult oleks käinud põdura ema suure unelma vastu. Võib-olla ta ei suudagi midagi ära teha, kuid proovima ta peab. Teda ei hirmutanud ettevõtmine, vaid ema reetmine. Nii see keerutamata oli. Ja just siis, kui oli olnud hetkeks rahu. Ta püüdis mõtteis teist väljapääsu leida, vaagis sedagi võimalust, et teeks, nagu ei teaks pühapäevaks plaanitsetust vähimatki. Keegi ei võinud aimata, et ta teadis. Kuid tal olid veendumused ja südametunnistus, ja need olid halvad voodikaaslased. Ainult õhuke sein lahutas teda teistest veendumustest ja teisest südametunnistusest. Kui poleks olnud veresidet, kiindumust, tänulikkust, ja omamoodi haledustki, oleksid kõik probleemid olnud olemata. (et) |
