|
so:text
|
On tähelepanuväärne - kui mitte millegi muu, siis just selle poolest -, et kõik need mehed ja naised, kes mingil põhjusel olid seal elanud, jätsid endast maha mõne mälestusmärgi, mõne marmorist ja tellistest ja kivist ehitise, mis püsib ikka veel, nii et isegi siis, kui kadusid gaasilaternad ja tulid lennukid ja Canal Streeti kvartalid olid täis kiilutud kontorihooneid, oli ilust ja romantikast jäänud järele midagi taandumatut - võib-olla mitte igal tänaval, kuid siiski nii paljudel, et New Orleansi maastik jääb mulle alati tolleaegseks maastikuks, ning nüüd prantsuse kvartali või Garden Districti tähtedest valgustatud tänavatel kõndides viibin ma jälle neis päevis. Ma arvan, et see ongi mälestusmärgi olemus. Olgu ta siis väike majake või korintose sammastega häärber või sepistatud rauast pits. Mälestusmärk ei ütle, et siin kõndis üks või teine inimene. Ei, siin jätkub see, mida too inimene mingil hetkel mingis kohas tundis. Kuu, mis tõusis New Orleansi kohale, tõuseb ikka veel. Senikaua kui mälestusmärgid püsivad, tõuseb ta ikka. Tunne, vähemalt siin... ja seal... see jääb samaks. (et) |
