|
so:text
|
Mulle tundus minu kallis Daniel võidetuna. Kuna tema kavatsetud konkreetne ettevõtmine, Jaakobuse kiriku taastamine Pühal Maal, ei kandnud vilja. Nagu ei olnud seda varem, nii pole ka praegu. See püsis püsti need mõned aastad, mil ta elas seal, kuulutas jumalasõna, kiitis Ješuat selle emakeeles, jutlustas isiklikku "väikest kristlust, armulikkuse ja Jumala ning ligimesearmastuse religiooni, aga mitte dogmade ja võimu, võimsuse ja totalitaarsuse religiooni. Aga kui ta ära suri, siis osutus tema elus keha selleks ainsaks sillaks judaismi ja kristluse vahel. Suri ära - ja sild lakkas olemast. Ning ma tajusin seda kui kurba kaotust. (et) |
