|
so:text
|
Ma ei ole Prantsusmaasse pimedalt armunud. Istuda kohvikus koos Louis Blanci, Leroux', Ledru-Rolliniga... osta trükisoe La Réforme ning jalutada Place de la Concorde'il... see mõte ajab mu elevile nagu lapse, ma tunnistan seda, kuid Aksakovil on õigus - ma ei tea, mis on järgmine samm. Kuhu me läheme? Kelle käes on kaart? Me uurime ideaalseid ühiskondi... võim ekspertidele, töölistele, filosoofidele... omandiõigused, omandikeelud, konkurentsi kurjus, monopoli kurjus... keskne planeerimine, tasuta majutus, vabaarmastus... piiratud kaheksasaja perekonnaga või riigipiiridest talitsemata... ja kõik need on ainulaadselt harmoonilised, õiglased ja tõhusad. Kuid Proudhon on ainuke, kes mõistab, milles seisneb küsimus: miks peaks keegi kuulama kellegi teise käske? (et) |
