so:text
|
Nikolai naeratas. Seal istudes tundus ta kuidagi liigutavalt väike ja abitu, kuigi kandis polkovniku valget mundrikuube ja mõõka. Ta vaatas üha merele, otsekui võlutuna seal hõljuvast udust. Ma mõtlesin selle üle, kuivõrd haavatav ja kartlik ta ikkagi on. Oli ilmselge, et tema ees seisvad ülesanded kohutasid teda. Püüdsin kujutleda teda kaitsmas oma seisukohti tahtejõuliste onude vastu, kuid juba see kujutluski tundus võimatu. Kas ta üldse soovis keisriks saada? See mõte oli mulle vahel varemgi pähe turgatanud, nüüd aga muutus üha kindlamaks. Aga ta oli siiski kohusetundlik mees. (et) |