|
so:text
|
Ja siiski, härra, kuidas me küll julgeme läkitada Issanda juurde hingi, kelle patukoormale me laome otsa meeleheite ja needused piinade pärast, mida me nende ihule oleme lasknud osaks saada? Miks oleme lubanud põikpäisusel, häbematusel ja vihavaenul võimust võtta kiriku õpetuse üle peetavais vaidlustes, mis Raffaeli pintsliga paavsti ruumidesse maalitud püha sakramendi dispuudi kombel peaksid aset leidma ei mujal kui üksnes taevas? ... Sest kui kuningas oleks mullu suvatsenud meie aadlike protesti ära kuulata, kui paavst Leo oleks tollal, kui meie veel lapsed olime, ühe võhikliku augustiini munga lahkel meelel vastu võtnud... Eks nõudnud ta ju vaid seda, mida kõik meie institutsioonid ikka veel hädasti vajavad — ma mõtlen reformimist... (et) |
