|
so:text
|
Tund aega pärast peo algust täitis kirikumõisa tuba kurbuse- ja tantsupilv. Grammofon vurras seal ringi nagu kullatud plekk-käru pehmel, imeilusaid tähti täiskülvatud aasal. Keegi ei rääkinud enam kellegagi ega millestki, kõik lihtsalt rääkisid. Millest nad oleksid pidanudki omavahel rääkima — eraõpetlane, ettevõtja, kunagine vanglainspektor, mäeinsener ja erumajor? Nad rääkisid märkide abil, mis võisid küll ka sõnu tähendada: rahulolematust, suhtelist rahulolu, igatsust, — see oli loomade keel. (et) |
