|
so:text
|
Arvestades eeltoodut on meie üldistused järgmised: paljud rassid arendasid välja tsivilisatsiooni, mis oli tüübilt sarnane sellega, millest meie oma välja kujunes, ning selle kiirele levikule Euroopas aitas kaasa hulk soodsaid tingimusi. Nende hulgast kõige mõjusamad olid sarnane füüsiline välimus, elupaikade naabrus ja tootmisviiside erinevuste mõõdukus. Kui eurooplased hiljem hakkasid levima üle mandrite, siis puutusid nad kokku rassidega, kelle elupaigad ei olnud samavõrd soodsad. Rassiliste tüüpide silmatorkavad erinevused, vastavastatud maade eelnenud eraldatusest tulenevad laastavad epideemiad ja tehnoloogiliste protsesside edemus muutsid assimilatsiooni vaevaliseks. Eurooplaste kiire levimine üle kogu Maailma põrmustas kõik paljulubavad alged, mis olid erinevates piirkondades tärganud. Seega ei jäänud ühelegi rassile, välja arvatud Ida-Aasias elavatele, võimalust sõltumatult areneda. Euroopa rassi levimine lõikas läbi olemas olevad idud, hoolimata neid kultiveerivate rahvaste vaimsetest võimetest. Teisest küljest näeme, et tsivilisatsiooni varasemale esiletõusule Vanas Maailmas ei saa omistada suuremat kaalu ning see on rahuldavalt seletatav juhusega. Lühidalt - ajaloolised sündmused omavad palju suuremat potentsi rasside tsivilisatsiooni poole suunamisel kui nende kaasasündinud võimed ning siit järeldub, et ilma edasise tõestuseta ei kinnita rasside saavutused eeldust, et üks rass on teisest palju andekam. (et) |
