|
so:text
|
Ta armus Pedrosse tol õhtul igaveseks ajaks. Ent nüüd pidi ta temast lahti ütlema. Ei ole sünnis ihaldada oma õe tulevast abikaasat. Ta pidi mehe kuidagiviisi oma mõtteist välja tõrjuma, et suuta uinuda. Ta katsus süüa jõulukakku, mille Nacha oli koos klaasi piimaga ta kirjutuslauale asetanud. Sageli oli see andnud suurepäraseid tulemusi. Paljukogenud Nacha teadis, et polnud olemas ühtki häda, millest Tita poleks jagu saanud maitsvat jõulukakku süües. Kuid mitte seekord. Tühjatunne, mida ta oma sisemuses tajus, ei andnud järele. Vastupidi, teda valdas iiveldus. Ta leidis, et tühjus ei olnud näljast. Pigemini oli tegu piinava külmatundega. Oli vaja lahti saada sellest vaevavast külmast. Esimese abinõuna riietus ta villasesse ja võttis peale raske teki. Külm ei andnud järele. Siis pani ta jalga villasest lõngast tuhvlid ja laotas peale veel kaks tekki. Asjata. Lõpuks võttis ta oma käsitöölaualt poolelioleva teki, mida oli alustanud päeval, mil Pedro talle abiellumisest kõneles. Seesuguse heegeldatud teki tegemiseks kulub ligi aasta. Just selle aja möödudes olid nad Pedroga kavatsenud abielu sõlmida. Ta otsustas mitte lasta lõngal raisku minna, vaid see ära kasutada, ja asus raevukalt tööle, heegeldas, nuttis ja heegeldas, kuni koidikuks sai teki valmis ja võttis peale. Sellest ei olnud abi. Ei sellel ega paljudel järgmistel öödel oma elu jooksul saanud ta külmast jagu. (et) |
