|
so:text
|
Kui praegu näiteks otsida ülikoolidest inimest, kes võiks kirjutada põhjaliku järelsõna mõnele saksa kirjanduse klassikalisele teosele või kes põhjendaks sügavama süstemaatikaga, miks 12. sajandi autori Bingeni Hildegardi ladina keelest tõlgitud kirjavalik, mis äsja ilmus akadeemilise väljaandena, on nii aktuaalne Eesti mõtteruumis, et tiraaž müüakse lennult läbi, siis leiab võrkudest üks kaks võimalikku inimest, aga need on nii koormatud õppetöö ja projektidega, et neil kahtlemata ei ole võimalik seda teha. On toimunud tubli lageraie, kus on püsti jäänud mõned puud – ja seda peaaegu kõikides humanitaarteadustes, mida ei toeta nn rahvusprofessuurid. Ülikoolid ei suuda enam pakkuda elementaarset kompetentsi ühiskonnale, kes neid üleval peab. Kui ei ole refleksiooni, siis ühiskond ei liigu edasi. See, et Eesti ühiskond tammub juba aastaid paigal ja otsib nõutult ideed, mis innustaks, ega leia midagi muud kui mõte lennata Marsile, on minu hinnangul teaduspoliitika tulemus. (et) |
