|
so:text
|
Imelik asi see surm, mõtles ta. Teame kõik, et oleme surelikud, aga ometi elame nii, nagu kestaks meie elu igavesti. Ainult teist omasugust kirstus nähes võpatame viivuks paigale ja meile tuleb meelde, et kunagi näevad teised seal meid. Hullusti organiseerimatult ja aru pidamata möödub inimese elu. Me teame ju, et meile on antud seitsekümmend, maksimaalselt kaheksakümmend aastat. Kui kõik h ä s t i läheb. Kui meid ei raba jalust haigus või ei pühi maapinnalt mõni looduse või inimese vallapäästetud katastroof. Kas me ei võiks sellel teadlikult mõelda, endale aru anda, mida me nende seitsme-kaheksakümne aasta jooksul jõuame ja suudame? Ja sellele tuginedes oma elu tühje minuteid ja tunde miinimumini vähendada? Ei vist. Kas või sellepärast mitte, et elu naerab alati välja kõik meie plaanid. Mida konkreetsemalt me midagi ette plaanime, seda kindlam võib olla, et mingi ettenägematu asjaolu kõik plaanid uppi lööb. Ning piisab paarist selletaolisest kogemusest, et me hakkame juba selle õigustuse taha pugemagi: milleks kavatsused, milleks plaanid – nagu nii läheb kõik teisiti! Ja elamegi oma linnukeseelu. (et) |
