|
so:text
|
Ja nii juhtuski, et tagasihoidlik nagu Oroonoko oli, kuulutati ta vana mehe asemel pealikuks, ja nii juhtuski, et kaks aastat kestnud sõja lõppedes jõudis prints õukonda, kus ta oli oma viienda ja seitsmeteistkümnenda aasta vahel ühtekokku olnud vaevalt kuu aega, ja raske oli ette kujutada, kus ta oli õppinud nii suurt inimlikkust, või et tema saavutustele õiglasemat nime anda, siis kust oli ta saanud selle tõelise hingesuuruse, need peened arusaamad tõelisest aust, selle piiritu suuremeelsuse ja leebuse, mis oli võimeline ülimalt kirglikuks armastuseks ja vapruseks, mis oli peaaegu jätkumatult suunatud võitlevatele või vigastatud või surnud sõjameestele; kes ei kuulnud mingeid helisid peale sõja ja oiete. Osaliselt võib selle panna ühe prantslase teadmiste ja õpetuse arvele; too hakkas sellele noorele mustale omamoodi kuninglikuks õpetajaks ja leidis ta eest väga valmi, võimeka ja kiire taibuga, ning õpetas talle suure naudinguga käitumist, keeli ja teadust, mille eest prints teda äärmiselt kõrgelt hindas ja armastas. Veel üks põhjus seisnes selles, et kui ta sõjast tuli ja kõiki neid inglise härrasmehi nägi, kes seal kaubitsesid, siis mitte ainult nende keelt ei õppinud ta ära, vaid ka hispaanlaste keele, kellega ta hiljem orjaäri ajas. (et) |
