|
so:text
|
Enamasti käis ema edasi tagasi mööda glacis'd, prügitatud ja katusega kaetud terassi, mis oli kogu maja pikkune ja tõusis kaldjalt bambusetuka poole. Bambuse ääres seistes oli talle avatud vaade merele, aga iga teekäija võis teda vahtida. Nad vahtisidki, ja vahel naersid ka. Kui hääled oli kaugenenud ja vaibunud, hoidis ema veel pikka aega silmi kinni ja käsi rusikas. Tema mustade kulmude vahele tekkis korts, sügav, otsekui noaga lõigatud. Ma vihkasin seda kortsu ja ükskord ma puudutasin ema laupa, püüdes seda siledaks triikida. Aga ema tõukas mind eemale, mitte jõhkralt, vaid leebelt, külmalt, sõnagi lausumata, justkui oleks ta otsustanud nüüd ja igavesti, et minust talle kasu ei ole. Ta tahtis istuda Pierre'i seltsis või käia, kus süda kutsus, ilma et keegi teda segaks, talle meeldis rahu ja vaikus. Mina olin küllalt vana, et ise enda eest hoolt kanda. "Oh, jäta mind rahule," oli emal kombeks öelda, "jäta mind rahule," ja pärast seda, kui ma märkasin, et ta räägib valjul häälel iseendaga, hakkasin ma teda natuke kartma. (et) |
