|
so:text
|
See oli naisterahva tuba, peen ja stiilne, siin oli elanud keegi, kes oli valinud iga mööblitükki suure hoolega, et iga tugitool, iga vaas, iga väike, kõige väiksemgi ese harmoneeruks teistega ja tema enda isikuga. Just nagu oleks naine, kes oli seda tuba korraldanud, otsustanud: "Ma võtan selle, ja selle, ja selle," - võttes Manderley aaretest ükshaaval asju, mis talle kõige rohkem meeldisid, jättes kõrvale koik teisejärgulise, keskpärase, pannes käe kindlalt, eksimatu vaistuga ainult parimale. Siin ei olnud stiilide segu, ajajärkude mitmekesisust, ja tulemus oli kummaliselt, jalustrabavalt täiuslik - mitte külmalt korrektne nagu saalis, mida näidati külastajatele, vaid ilmekas ja elav, ja see levitas niisamasugust õhetust ja sära nagu rododendronid väljas akna all suures summas. Veel nägin ma, et rododendronid polnudki piirdunud vaid lava kujundamisega ümber väikese muruplatsi seal akna all, vaid olid lubatud ka tuppa. Nende suured soojad näod vaatasid mulle vastu kaminasimsilt, nad ilutsesid sohvalaual kaussvaasis, nad seisid, siredad ja kaunid, kuldlühtrite kõrval kirjutuslaual. Tuba oli neid tulvil, seinadki võtsid nende värvusest tooni, olid selle võrra rikkamad ja kumasid hommikupäikeses. Need olid ainukesed lilled siin toas, ja ma oleksin tahtnud teada, kas sellel oli mingi tähendus, kas seda tuba oli sisustatud juba algselt niiviisi, ühest vaatenurgast lähtudes, sest kuskil mujal kogu majas ei surunud rododendronid end peale. (et) |
