|
so:text
|
Ärplevas, hoolimatus noorusekultuses, painavast lähiminevikust lahtiütlemise tuhinas oleme tihti end ise lahti tõuganud ka kõigest väärtuslikust, mis meid enda kultuurimälu ja ajalooga seob, sidus ja siduma peaks ka pikas tulevikus. Kui Toomas ja Aili Vint panid Tallinnas Kunstihoonesse üles antoloogilise näituse viimaste aastakümnete eesti kunstist, siis tabas noort kunstikriitikut, kes üles kasvanud häppeningide ja videoinstallatsioonide tuksuvas, vilkuvas, vilisevas ja kolisevas maailmas, ühtäkki rabav nõutus. Noor inimene seisis haudvaikuses klassikalise eesti tahvelmaali ees ega osanud sellega midagi peale hakata. Maal ei rääkinud temaga ja tema ei osanud end selle maaliga kuidagi suhestada. Üks side oli ilmselt katkenud temas ja katkenud kultuuris. (et) |
