|
so:text
|
Kuulan teda ja püüan algul kombekalt endas summutada neid arglikke rõõmutulukesi, mis minus üksteise järel süttivad, kuuldes võõra mehe jutustust tema elu haaravast, kirglikust unenäost, mille lätteks olen olnud õieti mina ise. Ma suudan veel kuidagi vastu panna selle unenäo enda hullutavale veetlusele, kuid ma ei oska ega suuda pidurdada enda avastamise meelitavat rõõmu mehe — suurepärase, tugeva inimese — südames. Südames, milles noorusarmastuse jäljed pole mitte kergelt lenduvas kriidikirjas, vaid valusa, armutu sulega sisse graveeritud. (et) |
