|
so:text
|
Muidugi olin korduvalt otsustanud ära minna, sülitada kõigele, aga sinnapaika see jäi. Ikka ja ikka vaid jäi, ehkki teadsin, kui kiiresti elu läheb mööda, kuivõrd lõpliku lüüasaamise märgid olid juba ilmsed, käegakatsutavad. Tegin äraminekust teatrit: mõtlesin välja repliigid, mõtlesin välja olukorrad, rõhutasin oma kirjanduslikku tööd, õnnetut muganemist, vagurat lambalikkust, valearvestusi, aja piiratust; loomulikult süüdistasin naist, nagu asja juurde kuulus, ja asja oli, juttu jätkus, otsekui oleks kogu suguselts tulnud laiali peksta. Unistasin oma lahkumisest nagu inimesed unistavad armastusest ja lotovõidust. (et) |
