|
so:text
|
Praegu, kui ma seda kirjutan, on tõeline oht, et Venemaa satub sõtta. Suured vastuolud jagavad Euroopa kahte leeri, vanadest sõpradest saavad vaenlased. Meri on viimastel päevadel rahutu, ägab nagu valu käes. Kroonlinna suunduvad laevad heitlevad tormiga. Keisril oli vaja käia garnisoni ülevaatusel, kuid ta ei pääsenud merele. Kas tunneb ka meri, et inimkond tülitseb, ja on seetõttu nii rahutu ja tusane? Kas loodus seetõttu vappub igal pool, maavärisemised hävitavad terveid linnu? Kõige selle möllu keskel katsub väike inimene elada oma elu, nautida oma õnne, sest õnne poole püüdleme me kõik, rikkad ja vaesed, maailma vägevad ja osatud. (et) |
