|
so:text
|
Ühesõnaga, mulle meeldib väljas käia, suhelda, tantsida, tutvuda uute inimestega, naerda, juua mõni klaas veini ja tunda end rõõmsana. Õhtuti väljas käimise juures on midagi teistsugust, seal on tasand, mis päevasuses puudub. Öine sotsiaalsus on teistsugune, piirid on rohkem avatud, suhtlemises on suurem koht emotsioonidel, kehalisusel ja spontaansusel. Päevastes kohtumistes tuleb harvem ette valjult naermist, tantsimist, lõbusat nöökamist, kerget flirti, rääkimata tantsimisest. Näib, et see tasand ei kuulugi automaatselt „korraliku pereinimese“, eriti korraliku naise kuvandiga kokku, stereotüüp ei näe tema elus seda ette, peab seda lapsikuks ja kergemeelseks. Ja kuna mina käin endiselt hea meelega väljas, kannan ma sellepärast kerget süümepiina. Justkui oleksin seepärast halvem ema, kehvem töötaja ja viletsam abikaasa. (et) |
