|
so:text
|
Kiri tuli pikk. Kirjutamise ajal kergitas minister vasaku käe pöialt, mis hoidis laual dokumentide pakki paigal, otsis paberitest üles endale vajaliku, juba valmis sõna või väljenduse ja vajutas siis jälle sõrme paberivirnale, otsekui klambri. Kirja lõpul oli tal tekkinud näole ebasiiras ja kahemõtteline ilme, mille puhul inimene mõtleb üht, aga teeb teist. Lähikondlastele oli see ministri näoilme tuttav ja uljaspead tegid ametnike kitsas ringis seda vahel isegi järele. Departemangus kandis see ilme nimetust: "Mina isiklikult olen vastu. (et) |
