|
so:text
|
Neil põhjustel jääb "Aurora Leigh" koos kõigi oma puudustega raamatuks, mis endiselt elab ja hingab ja hoiab oma olemust. Ja kui me meenutame, kui vaiksed ja külmad on Beddoesi või söör Henry Taylori näidendid vaatamata kogu oma ilule, ning kui harva me nüüdisajal rikume Robert Bridgese klassikaliste draamade rahu, siis võime kahtlustada, et Elizabeth Barrettit inspireeris tõeline geniaalsuse sähvatus, kui ta sööstis elutuppa ja ütles, et siin, kus me elame ja töötame, on luuletaja õige koht. Igal juhul oli tema julgus tema enda puhul õigustatud. Tema halval maitsel, tema vaevalisel leidlikkusel, tema kobaval, koperdaval ja segaduses rabelemisel on küllalt ruumi, et leida endale rakendust, tekitamata surmavaid haavu, samas kui tema innukus ja küllus, tema hiilgav kirjeldusvõime, tema lõikav ja söövitav huumor nakatavad tema entusiasmiga meidki. Me naerame, me protesteerime, me kaebleme - see on absurdne, see on võimatu, me ei suuda seda liialdust enam hetkegi taluda - kui ometigi loeme võlutult lõpuni. Mida enamat võiks üks kirjanik tahta? Ent parim kompliment, mida võime "Aurora Leigh'le" teha, on imestunult mõtiskleda, miks pole sel järeltulijaid. Tänav ja elutuba on ilmselgelt paljulubavad teemad ning tänapäeva elu väärib muusat. Kuid kiire visand, mille Elizabeth Barrett Browning kokku kribas, kui ta oma diivanilt üles kargas ja elutuppa sööstis, jääb lõpetamata. Luuletajate konservatiivsus või vagurus jätab endile tänapäeva elu suurimaad viljad romaanikirjanikele. George V ajast meil värssromaane ei ole. (et) |
