|
so:text
|
Mind ongi väga palju mõjutanud massiivsed kunstnike päevikud. Ühe kunstniku elutööga pikalt ja põhjalikult töötamine on nagu uue pereliikme saamine. Mõtled tema peale kogu aeg, püüad viia kirjalikku materjali ja teoseid kokku. Parasjagu siis, kui töötasin Karin Lutsu päevikute kallal, kirjutas Eve Annuk just neist intiimsuse piiridest, millistest võib üle astuda ja millistest mitte; kui kasutad kunstniku intiimset materjali – milleks ju päevikud on –, tekitab see alati eetilisi dilemmasid. Mäletan, et Kitse puhul tahtsin kataloogis tema intiimseid kirjutisi pigem tagasi hoida, Lutsu puhul vähem ja Johannes Saalil oli hoopis nõrk psüühhika, nii et ta kirjutaski kummalisi kirju ja elas reaalsusest justkui väljas. (et) |
