|
so:text
|
Kui Jürgenstein kirjutas oma mälestiste eessõna, siis polnud ta veel 60-aastanegi. Kuid juba siis paistis talle ta elu olevat ootamatult pikaks veninud. Pärast seda elas ta veel kümme aastat täitsa tegevusvõimelisena, kaotamata aga seski eas oma optimismi. Elu polnud talle veelgi tühi töö ja vaimu närimine. Ikka jätkas ta oma tööd ajakirjanikuna, arvustajana ja seltskonnategelasena, nagu jätkus ka tema kala-, male- ning jutumehe elulust. Siis sai aga 1929. a. alul teatavaks, et Jürgenstein loobub avalikust tegevusest, ja sel puhul korraldati talle tunnustusaktus ning ajalehed tõid vastavaid kirjutisi. Kuigi selle loobumise põhjusena mainiti tervislikku seisukorda, tuli see ometi ootamatult, sest asjaomane ise viibis alles näiliselt tervena ja töövõimelisena meie keskel. Kuid Jürgenstein tundis ennast, kui tunnistas oma päevatöö lõpetatuks ja pani punkti. Sest ei kulunud palju aega pärast seda, kui ta oli sünnitud tõesti lõpetama. Järgnes vaid veel kolm ja pool aastat varjuelu, täielikku passiivsust, ilma kuuldava kaebuse ning nähtava kannatuseta. Ja nüüd on seegi möödas ning me võime sest elust ja tööst ta tervikus ülevaadet teha. (et) |
