|
so:text
|
Mu sügav veendumus on, et Tuglas oli Marie Underi elu suur armastus. Kuigi see palanguline suhe kestis vähem kui aasta ning lõppes lõpetamatusega, murdis see kõik tema lapseliku siiruse, mis on Underi esimestes luuletustes, ja andis valu randa jõudmise heli. Tekkis "Õnnevarjutuses" väljenduv õnne ja valu kaksikhääl. Underi idee, et täius on lõpetamatus, saab alguse Tuglasele pühendatud armastusluulest ja jääb kestma kuni hilisluule "Uneretkeni". Underi sisemine vedru oli kirjanduspaavst Tuglase nõudlik, provotseeriv väljakutse. Tuglase "Sonettide" arvustuses oli ju diletandi-etteheide ning "passiivse juhuluuletaja" vihje leidus isegi veel 1933. aasta kirjutises. Under tajus, et tema õnn ei peitu mitte armastuses, vaid ta leiab selle loomingulises töös. Temasse jäi pidev vajadus tõestada nii Tuglasele kui iseendale, et ta on tõeline luuletaja, mitte diletant või asjaarmastaja. Siit lähtus Underi luuletajaks tahtmise ja olemise sisejõud. (et) |
