|
so:text
|
Elamine oli ränk töö. Ja armastamine üks vähestest lõbudest, üürike seegi. Enamik naisi vist isegi ei mõelnud oma saatusele, vähemalt ei kõnelnud sellest, sest mida see oleks muutnud. Kui mees enam ei tahtnud ja mujale pöördus, oli see alguses peaaegu kergendus. Pärast sundis see küll hambaid kokku pigistama ja tegi naise lõplikult vanamooriks, kes hoorajaile pesupali kõrvalt armsa jumala kurje karistusi kaela sajatas. Ent oli ometi kergem olla, kui rüpp vahetpidamata täis polnud. Komudes sääri näidates sai siis nooremaile jutustada, kui kohutavaid sünnitusi oli üle elatud. (et) |
