|
so:text
|
Ei, mõtles ta, praegu Jumala poole pöördumine oleks väär, ma muutuksin nende sarnaseks, kes ainult hingelises nõrkuses, mingis kriisis Jumala üles otsivad, kellele ta muidu on koguduse liikmekaart laualaekas. Ma ei ole kunagi selliseid nõrku inimesi hinnanud, samuti ka mitte neid, kelle käes käsulauad siis kivideks muutuvad, kui on vaja kaasinimese üle kohut mõista. Jumal on inimesele vaba tahte andnud ja tema siis üksi jätnud, võitlema oma tahtega, võib-olla mitte päris üksi, perfektsuse otsimise tundega, tõe otsimise tundega, tunde üle kaduvuse silla loomiseks igavikuga… Ma olen veel siinpool silda, mõnikord muusikas, oma töös, olen ma silda püüdnud luua, mõistuse silda, mitte tundelist, aga praegu on minus kaos, ainult kaos… (et) |
