|
so:text
|
Tegelikult olid kõik suured eksistentsiaalsed teemad, mida Heidegger analüüsib teoses "Olemine ja aeg", pidades neid eelneva Euroopa filosoofia poolt kõrvalejäetuiks, avastatud, kujutatud ja valgustatud nelja aastasaja romaanides /---/. Üksteise järel avastas romaan talle omasel viisil ja talle omase loogika järgi eksistentsi erinevaid tahke: koos Cervantese kaasaegsetega mõtiskleb ta, mis on seiklus; koos Samuel Richardsoniga hakkab ta vaatlema "seda, mis toimub seespool", paljastama tunnete salaelu; koos Balzaciga avastab ta inimese juured ajaloos; koos Flaubert'iga uurib ta igapäevaelu terra't, mis selle ajani oli olnud incognita; koos Tolstoiga huvitub ta irratsionaalse sekkumisest inimese otsustesse ja käitumisse. Ta juurdleb aja üle: tabamatu möödunud hetke üle koos Marcel Proustiga, tabamatu olevikuhetke üle koos James Joyce'iga. Ta küsib koos Thomas Manniga, mis osa on müütidel, mis iidsete aegade kaugusest juhivad meie samme. Ja nii edasi. (et) |
