|
so:text
|
Nii jälgis siis tagumistele jalgadele tõusnud hobuse seljas istuv pühak selle São Jorge dos Ilhéuse rahutut saatust juba ligikaudu nelisada aastat. Ta oli näinud, kuidas indiaanlased metsikult tapsid esimesed kolonisaatorid ja kuidas neid omakorda metsikult tapeti ning orjastati, oli näinud tekkivat esimesi enženjosid, väikesi ja ka suuremaid kohviistandusi. Oli näinud seda maad sajandite kestel kiratsevat vähimagi lootuseta paremale tulevikule. Hiljem oli ta kaasa elanud esimeste kakaoistikute saabumise ja oli župaraadele käsu andnud kakaopuude paljunemise eest hoolt kanda. Võib-olla tegi ta seda ilma kindla eesmärgita, ainult selleks, et pisut muuta maastikku, millest ta nii paljude aastate kestel juba tüdinud pidi olema. Ta vahest ei kujutlenudki, et ühes kakaoga tuleb rikkus, saabub uus ajastu tema kaitse all olevale maale. Ta nägi tol ajal hirmsaid asju: nägi, kuidas inimesed üksteist reetlikult tapsid, et orgusid ja künkaid, jõgesid ja mägesid oma valdusse saada, kuidas nad metsa maha põletasid ja üha uusi ning uusi kakaoistandusi rajasid. Ta nägi, kuidas piirkond äkki kasvama hakkas, kuidas külad ja asulad tekkisid, kuidas progress Ilhéusesse jõudis, tuues kaasa piiskopi, nägi, kuidas asutati uued munitsipaliteedid Itabuna ja Itapira, avati nunnade kool, kuidas laevad üha uusi inimesi kohale tõid, nägi nii palju kõike, et talle enda arvates enam miski mõju avaldada ei võinud. Ja ometi avaldas talle mõju sügav jumalakartlikkus, mida ootamatult ilmutasid kolonelid, need karmid mehed, kes tavaliselt seadustest ja palvetest vähe hoolisid, talle avaldas mõju isa Basilio Cerqueira meeletu tõotus, sest preestri taltsutamatu ja kirglik loomus sundis pühakut kahtlema, kas ta oma vannet lõpuni pidada suudab. (et) |
