|
so:text
|
Ma pole daam! Ja kui soeng teeb mind selleks, siis kannan juukseid kahes patsis, kuni olen kahekümneaastane," hüüdis Jo ja kiskus ära oma juuksevõrgu, nii et ta kastanpruun lakk langes õlgadele. "Vihkan mõtet, et olen kord täiskasvanu ja olen miss March, kes kannab pikki kleite ja on nii vooruslik kui hiina aster. On küllaltki raske olla tüdruk, kui sulle meeldivad poiste mängud ja töö ning nende kombed. Ma ei saa kunagi üle pettumusest, et ma pole poiss. Eriti praegu on see halvem kui kunagi enne, sest ma ei saa võidelda koos isaga, võin vaid istuda kodus ja kududa nagu vilets vana naine," ja Jo raputas sinist sõdurisokki, nii et vardad klirisesid nagu kastanjetid ja lõngakera läbistas hüpeldes toa. (et) |
