so:text
|
Olen peamiselt püüdnud oma kitsas silmaringis tõetruult kirjeldada seda ajajärku, kui eesti sõdur pärast kodumaalt lahkumist oli sunnitud võõrsil võitlema. Tema mured, äpardused, vembud ja rõõmud rindel kui ka tagalas, mis lõppesid kapitulatsiooniga ning algasid vangilaagrite julmustega, need ongi lähema vaatluse alla võetud. Ei saa ka sellest külmalt mööda minna, kuidas endine rindevõitleja elas, kui ta vabanes okastraatide vangistavast haardest. Peamiselt on see teos mõeldud väikeseks tähiseks neile sadadele eesti poegadele, kelle jäljetud hauad asuvad kusagil Tšehhi põrgu mullas. Neid sunniti relvi maha panema ülevõimu ees, ja alles siis langesid nad rahu ajal pimeda verejanu ohvriks, sageli enne metsikut piinamist kannatades. Ka neid relvavendi ei tohi me unustada, kes tšehhide äraandlikul vahendusel sattusid NKVD tapalavale või alustasid teekonda Siberi orjalaagreisse, kus enne lõplikku silmade sulgemist tuli palju kannatada. (et) |