so:text
|
Nikolai Kann astus sirgelt ja uhkelt üle läve, tõmbas energiliselt palitu seljast, astus saali ja sirutas emale kohe parema käe vastu. Mul sähvas südamest läbi, et mu ema pani rõhku kõikidele väliskommetele. Noor, äsja ülikooli lõpetanud mees sirutab esimesena käe elatanud prouale! Kartsin, et aukartus, mis emal ülikoolihariduse vastu oli, võib sellise ülesastumise puhul kõikuma lüüa just eesti soost meeste suhtes. See oli mulle valus, ma ei tundnud ennast enam selle ümbruse liikmena, kus ma seni olin olnud, mul oli tahe olla eestlane, olgugi et mul polnud selliseid tuttavaid, välja arvatud kolleeg Muikmann, kes oleks mulle võinud võimaldada uut ümbruskonda. Nende väheste eesti haritlaste järgi, kellega olin tutvunud, sain otsustada, et nad sisult olid palju tõsisemad ja rikkamad kui nii mõnigi ainult kasvatuse saanud isik, kuid nende kombed tekitasid sageli arvamise, et eestlane pole haritlane. (et) |