|
so:text
|
Meie oma kogemus annab põhilise materjali meie kujutlusvõime jaoks, mistõttu viimane on piiratud ulatusega. Sellest pole abi, kui püüame kujutleda, et meie käsivarte külge kinnitub lennunahk, mis võimaldab meil videvikus ja koiduajal ringi lennata ning putukaid suhu püüda; et meil on väga vilets nägemine ja et me tajume ümbritsevat maailma peegeldunud kõrgsageduslike helisignaalide abiga; ja et me veedame päevaaja pea alaspidi pööningul rippudes. Niivõrd, kui ma suudan seda kujutleda , ütleb see mulle ainult seda, mis tunne oleks minul käituda nii, nagu käitub nahkhiir. Kuid mind ei huvita mitte see küsimus. Ma tahan teada, mis tunne on nahkhiirel olla nahkhiir. Aga kui ma püüan seda ette kujutada, piiravad mind minu enda teadvuse ressursid, ja need ressursid ei sobi antud ülesande jaoks. Ma ei saa seda ülesannet täita nii, et kujutlen mingeid lisandusi oma praegusele kogemusele, või kujutlen, et minu praegusest kogemusest lahutatakse mingisugused segmendid maha, või kujutlen mingisugust kombinatsiooni lisandustest, mahalahutamistest ja teisendamistest. (et) |
