|
so:text
|
Sina, vader, ära pane tähele selle kutsumata külalise haukumist, ja anna meile andeks, et me ei mõistnud teda sinu viimse sängi juurest eemale hoida. Meie oleme kindlad, et sa jõuad oma esivanemate, oma poisivemmalde ja oma eide juurde, sest sinu teod on sulle sinna teed tasandanud. See, et sa puhkad nüüd uhkes sängis ja et sulle on selga topitud need kitsad ja võõra lõhnaga riided, ei tähenda midagi. Sinu õige lehk — rehetoatossu, hobusesõnniku ja töömehehigi hais — käib kõigest üle. Ei suutnud pesijad-moorid seda su naha seest välja nühkida, see saadab sind mulda ja vette ja tulle ja taevasse ja kõikjale, kuhu sa iganes võiksid sattuda. Nagu aus inimene ikka, kandsid sa oma lehka endaga kaasas juba siis, kui sa meie külla ilmusid, ja viid selle kaasa ka nüüd, kui siit lahkud. (et) |
