|
so:text
|
1750. aastatel kogunes markiis de Pompadouri ja kuningas Louis XV ihuarstiks saanud François Quesnay juurde Prantsuse kõrgintellektuaalide tuumik: entsüklopedistid Jean-Baptiste le Rond d'Alembert ja Denis Diderot, loodusteadlane krahv Georges-Louis Leclerc de Buffon, filosoof Claude-Adrien Helvetius ja majandusteadlane Anne Robert Jacques Turgot ning salongivestluste käigus arutluse all olnud Isaac Newtoni füüsikalised printsiibid andsid neile lähtekoha kasutada loodusseadusi ühiskonna toimimise korraldamiseks. Arutluste tulemusena sõnastati loomuliku korra presumptsioon, idee nähtustevahelisest kindlast kausaalsest seosest ning looduse ja ühiskonna omavahelistest sõltuvusest, mida tuleks seaduste loomisel ja riigi administreerimisel aluseks võtta. Põhjenduseks toodi, et kui loodusseadused mõjutavad kõiki elusolendeid võrdselt, siis peaks kõigi inimeste eksisteerimise alustingimuseks olema isiklik vabadus. Seega kuulutati ülimaks autoriteediks loodusseadused, mis kehtivad kõigile ja mõjutavad kõiki ühtmoodi. Mõttekaaslased hakkasid kutsuma endid füsiokraatideks, mis tähendab sõna-sõnalt "füüsiliste seaduspärasuste pooldajaid. (et) |
