|
so:text
|
Unistused peavad olema reaalsusega kooskõlas, kordab preili Kuckuck oma lemmiklauset, ja ütleb, et tema igatahes tuleb küll meeleldi herkulot ostma sinna poodi, kus Johanna pärast gümnaasiumi lõpetamist müüma hakkab. Kui preili Kuckuck teaks, et Johanna et võta herkulot suu sissegi, et herkulopuder on ainus asi maailmas, mida Johanna silmaotsaski kannatada ei või, siis ta ehk niimoodi ei räägiks. Aga Johanna ainult naeratab häbelikult, ja preili Kuckuck võib järeldada, et vähemalt ühele noorele inimesele on tema õpetussõnadest kasu olnud. Preili Kuckuck loomulikult järeldabki, see on nii loogiline. Preili Kuckuckile meeldib loogika, mis talle muud üle jääb, ainult et reaalsus on paraku ebaloogiline. Loogika järgi peaks preili Kuckuck Itaaliast miljoni päranduseks saama, siis võiks ta oma nime ära eestistada, seni pole ta seda teha söandanud, sest kui mõni Itaalia miljonär talle oma varanduse pärandab, mitte mõni juhuslik miljonär muidugi, vaid sugulane, siis ei leia ükski notar teda üles, kui Kuckuckist äkki KÄGU on saanud. Kaks korda aastas, lihavõtte ja jõulu ajal, käib preili Kuckuck notari käest küsimas, kas tema nimele pole Itaaliast mõnd tähitud panderolli tulnud. Seni ei ole. (et) |
