|
so:text
|
See kooliõpetaja, kes hülgas oma kehva teenistuse, trotsis mõõgatera, tuld ja laineid kuulutamaks avalikult oma usku sellesse, et enamik inimesi on juba ette mõistetud igavesti põrgus vaevlema, oli Zenoni arvates üpris hea näide kõiki haaranud hullustusest; kuid peale dogmast sündinud sõgeduse paistis rahutult rähklevate inimeste vahel ka teistsugust, nende loomuse päramistest soppidest sugenenud põlgust ja vaenu, mis kunagi, kui üksteise nottimine usu nimel pole enam moes, leiavad endale arvatavasti väljenduse teisel kujul. (et) |
