|
so:text
|
Aga samas langesid teovõimsad käed ripakile: kraavi põhjas, viljakott vatsal ja terav plekkvitsaga palistatud vankriserv kõri peal, lamas Künkamäe vana. Tema, ei keegi muu. Nägu must, silmad pahupidi — valmis mis valmis! Teadagi, palju sihukesele piibuorgile vaja! Ei õiget konti ega kõhtu, nii oli eluaja hea kerge kiirust taga ajada. Ja väle ta oli, see Künkamäe kuulus kruubitegija, väle oma otsani. Jõudis paari tunniga metsakülast siia teelahuni. Küllap kiirustas ja laksutas ohjadega, et rutemini edasi jõuda, — kartis, et mõni uudismaa hädaline tuleb veel kiusama ja puudakest paluma. Aga kiirustades oli vaene mees unustanud, et täkk võib hakata perutama ja et täissöönud loomal on lihtne asi lagunenud soosillalt liivateele käänates kõrge koorem kummuli lüüa. (et) |
