so:text
|
Fernande rääkis vaga peent prantsuse keelt, kohati muidugi kaldus Montmartre'i kõnepruuki, mida mul oli raske jälgida, aga teda oli õpetajannaks koolitatud, tema hääl oli kaunis ja ta oli väga ilus ning imepärase jumega. Ta oli suur naine ent mitte liiga suur, sest ta oli flegmaatik ning tal olid just sellised lühikesed ümarad käsivarred, mis annavad iseloomuliku kauniduse kõikidele prantslannadele. Päris kahju kohe, et napimad seelikud moodi tulid, sest kuni tolle ajani ei kujutatud üldse ette keskmise prantsuse naise tugevaid prantsuse sääremarju, mõeldi üksnes lühikeste ümarate käsivarte ilule. (et) |