|
so:text
|
Ta seisab künkal, mis ei jää Musta Tähe obsidiaanmüüridest kuigi kaugele. Sealt näeb ta suuremat osa linnast, haistab selle suitsu, kaob selle vadinasse. Allpool läheb mööda üht asfaltrada noorte naiste salk - küngas asub pargis, mis on linnaelanike seas väga armastatud. Naised naeravad millegi peale, mida keegi neist ütles, ning heli hõljub mööduva tuuleiili toel üles meheni. Ta sulgeb silmad ja naudib nende häälte kerget tremolot, nende sammude veel vaiksemat vastukaja, mis on kui liblikate tiivalöögid vastu kivataju. Ta ei suuda kivada kõiki seitset miljonit linnaelanikku, pane tähele - ta on hea, aga mitte nii hea. Aga suurem osa neist, jah, nad on seal. Siin. Ta hingab sügavalt sisse ja muutub osaks maapinnast. Nad kõnnivad tema närvilõpmetel, nende hääled liigutavad karvaudemeid ta nahal, nende hingeõhk kandub tema kopsudesse. Nad on tema peal. Nad on tema sees. (et) |
