|
so:text
|
Kõige valusam küsimus romaanis ongi eksiili teema. Romaanist võib jääda mulje, nagu oleks kannatuste rada olnud vaid emigreerumine 1980. aastatel, selle kõrval Teise maailmasõja paiku justkui "rännati" rõõmsasti üle Atlandi. Autori pilgu läbi on väliseestlased, keda autor esitab ilmselt prantsuse lugeja teadmisi arvestades välisbaltlastena, "Hispaanias pesitsevad miljonärid, kes oma emakeelt enam ei rääkinud", "väärikad Šveitsi kodanikud" või siis "Ladina-Ameerikasse rännanud vanaprouad, kes elasid avarates valgetes villades, täis kirevate sulgedega papagoisid" . Samalt leheküljelt loeme, et omada Baltikumis lellepoega oli 1990. aastatel vanaprouadele "vaat et moeasi" – nagu uue kübara kandmine? Omakorda kodueestlaste, nüüd juba taas iseseisvas riigis, ainus huvi rahvuskaaslaste vastu paguluses on Kalda romaani järgi olnud seotud vaid parema äraelamise ja säravate asjadega. Kirjutada seda praegu, XXI sajandi teisel aastakümnel, mil juba ammu on avaldatud ja räägitud perekondade traagilistest lahkuminekutest ja taasleidmistest, avaldatud kirjavahetusi koju jäänud pereliikmete ja surmahirmus põgenema sunnitud õdede-vendade, poegade-tütarde, kooliõdede ja -vendade vahel võõrsil, kirjutatud arvukalt artikleid kodumaalt lahkumise eluaegse trauma ja pagulaste põlvkondi kestva posttraumaatilise seisundi kohta – on see nüüd lihtsameelsus või lihtsalt väsimus niigi keerulistest ajalooprobleemidest? (et) |
