|
so:text
|
Aastakäigu üks tähtteoseid on minu silmis kindlasti László Krasznahorkai „Viimne hunt“ , ungari „apokalüpsisemeistri“ esmatutvustus eesti keeles ühe „kohutava ja ligitõmbava lause“ kujul, milles läbipõlenud saksa filosoofiaprofessor Extremaduras viimse hundi saatust uurides jõuab mingi äratundmise, „teatava kirgastumiseni“, nagu on arvanud mõned – või kelle käes looma „hukkumise asjaolude selgitamisest kujuneb võrdkuju meid eesootavale saatusele kiirteede ja uusarenduste kasvavas kõrbes, ning just nimelt säärane moodsa maailma ja selle lõpu lähedusest sündiv katastroofiaimus, mitte aga lausepikkus ega teadvusevool võib olla see, mis peaks lugejat Krasznahorkai klassikaliselt puänteeritud novellis kohutama“, nagu ühes teises ahvatlevas lauses on arvanud mõned teised, kusjuures igaühele jääb vabadus ise sellesse lausesse ikka ja jälle uuesti sukelduda ja uppuda ja luua endale ses tekstis oma isiklikud ruumid ja maastikud oma isiklike viimsete huntide otsinguil, kõiki lõppe ikka ja jälle ümber kirjutades, hoolimata sellest lõpust – või ehk just tänu sellele –, millele oma põhjalikus järelsõnas osutab tõlkija Reet Klettenberg, kellele sügav kummardus lause lummavuse eest. (et) |
