|
so:text
|
Juga teadis, et kui riided keha ümbert eemaldada, muutuvad varjud teravamaks. Päike on siis näiteks kuum-kõrvetav, liiv aga kibe-kirvendav. Rohi on aga nii kutsuv, leevendav-mahe, et visku vaid siinsamas sinna sisse, painuta rohuladvad varjuks ja unusta kõik maailmas. Juga teadis küll, et nii ei tohi, rohus võis olla mürgiseid taimi. Kuid kas sai siis alati tegemata jätta seda, mida ei tohtinud? Ja lisaks polnud Juga nii rumal, et poleks tajunud mürgiste taimede olemasolu. Tõmmata endasse mahlu elavatelt, kasvavatelt taimedelt, kui kõik rohuliigid on peadpööritavalt segamini — see oli hoopis midagi muud kui külas asemel, kus on üksnes pehmed mahkjad donolehed ja sinna sekka eksib vaid mõni teravatundelisem lisandtaim, kõik lehed nii puhtaks hõõrutud ja ühesugused. (et) |
