|
so:text
|
Kui tolm oli langenud, sõitsid nad kiiresti edasi, sest Päästearmee ees seisis viis-kuus võõrast meest. Need olid juba riietestki tunda. Kuulusid nende hulka, kes tulid Põhja-Karjalast siia tööd ja leiba otsima. Nende eest pidi end hoidma nagu endiste vene harjuskitegi eest, kes olid siia poode asutanud. Need olid naiste järele maiad. Tollest Aunuse, Põhja-Karjala loost oli raske õiget tolku saada. Seegama Julini Juhani oli sinna läinud, läinud lihtsalt niisama heast peast jaamast, kus ta oli aega surnuks löönud. Ainult nende riietega, mis tal koolist tulles seljas olid, nahkrihmaga köidetud raamatukimp kaenlas, igasuguse muu varustuseta. Oli lihtsalt läinud, sest läks muidki. Ja sealt siis tuli neid teisi asemele, neid, kes jõude seistes naistele mahedal häälel komplimente püüdsid öelda, kes olid kõnekate silmadega. (et) |
