|
so:text
|
Moralistina nägi Havel vastastikust võlga nii Lääne- kui Ida-Euroopal: Läänel Ida reetmise ja unarussejätmise eest Teise maailmasõja käigus ja järel ning Idal kasina võime tõttu tõlkida oma totalitarismikogemus Läänele arusaadavasse keelde. Lääs võlgnes Haveli käsitluses Idale ka oma suhtelise ühtsuse külma sõja ajastul, sest kommunismitont oli ikka piisavalt peletav. Koputades Euroopa Liidu omaaegsete uksehoidjate südametunnistusele, tuletas Havel meelde, et lääne pool raudset eesriiet sündinud olid lihtsalt õnnega koos ega väärinud sestap oma "läänlaseks"-oleku fakti pärast mingit erilist tunnustust. Sügavalt postmodernistlikus vaimus oli Havel veendunud, et identiteet ei ole midagi saatusest ettemääratut või verepõhist, vaid ennekõike ikka inimeste enda tegu ja valik – subjektiivse vastutuse võtmine ja selle väljendus. (et) |
