|
so:text
|
Ja äkitselt nägin ma pimedal teel meie ees heledamat kohta ning laigukesi taevast, ja hetk hiljem oli paks mets hõrenenud, nimetud põõsad olid taandunud ning meie mõlemal käel kumas värvimüür, veripunane, ulatudes kõrgele meie pea kohale. Me olime rododendronite vahel. Selles, kuidas need nii ootamatult esile astusid, oli midagi, mis ajas segadusse, mis lausa vapustas. Mets polnud mind nendega kohtumiseks ette valmistanud. Need rabasid mind oma sügavpunaste õitega, paksult koos üksteise kõrval, uskumatus külluses, nii et ei paistnud ühtki lehte ega vart ega midagi muud kui ainult see veripunane kuma, imal ja fantastiline, sootuks teistsugune kui kõik rododendronid, mida ma kunagi olin näinud. Ma vaatasin Maximi poole. Ta muheles. (et) |
