|
so:text
|
Nädal nädala järel viis Francesca mind olemasolevate mälestuste juurde tagasi, nende taha, keskele. Avastasin oma suureks rõõmuks, et tema abiga tulid mulle meelde sündmused kõige varasematest eluaastatest, millest mul ei olnud niigi palju aimu, et oleksin osanud karta nende unustamist! Vähe sellest: meie vahel laual mängis minu hõbedane kassettmagnetofon ja patareide vahetamise ajal me tegime pausi. Olin leidnud koha, kus otsiti ja hinnati mälu, nii nagu otsisin ja hindasin seda mina, ja aegamööda kadus tunne, et mina olen teistest inimestest erinev olevus. (et) |
