|
so:text
|
Francescal oli alati mulle nii palju rääkida, kuid mul polnud kunagi mitte midagi. Aga siis ütlesin Francescale, et Alberto on minusse armunud, kuigi ta polnud mulle midagi öelnud, aga ta oli kinkinud mulle pruunid seemisnahast kindad, ja sel päeval olin ma kindel, et ta armastab mind. Ja ma ütlesin Francescale, et ma ei abiellu Albertoga, kuna ta on liiga vana, ma ei teadnud täpselt, kui vana ta oli, aga üle neljakümne pidi ta olema, ja mina olin siis alles kakskümmend seitse. Francesca ütles, et jätku ma ta sinnapaika, sest tema ei kannatavat seda tüüpi üldse, ja ütles, et visaku ma talle ta kindad vastu vahtimist, sest need polevat enam moes, käivad trukkidega randmelt kinni ja andvat mulle provintsliku väljanägemise. Ta ütles, et küllap ma satun selle tüübiga veel kenakese supi sisse. Francesca oli tol ajal kõigest kahekümneaastane, aga ma kuulasin teda alati, sest mulle näis, et ta on väga tark. Kuid seekord ma ei kuulanud teda ja panin need kindad alati kätte, need meeldisid mulle, olgugi et nad olid trukkidega, ja mulle meeldis Albertoga käia, ja ma kohtusin temaga ikka, sest kahekümne seitsme aasta jooksul polnud veel ükski mees mulle kingitusi teinud ega mulle tähelepanu osutanud ja mu elu tundus mulle nii kurvana ja tühjana, mõtlesin, et Francescal on hea rääkida, tema saab elus kõik, mis ta tahab, reisib ja elab huvitavat elu. (et) |
