|
so:text
|
Näha siinset kunstirahvast tunnustavalt teineteise tööst rääkimas tekitab "ülbete" üheksakümnendate järgselt omajagu heldimust ning raputab ühtlasi levinud ettekujutust kaasaja kunstist kui empaatiavõimetust, enesekesksest, võib-olla isegi egomaniakaalsest. Kõik see on nüüdiskunsti mainele kahtlemata hea. Ent Köler Prize kui mainekujundaja peidab endas ka teatavaid ohtusid. Näiteks võib Köler Prize muutuda seltskondlikuks ringmänguks, milles lükatakse kordamööda keskele kunstnikke, kes on pärit ühest ja samast kunstikoolist, seotud ühe ja sama kunstikeskusega ning mõtlevad kunstist enam-vähem samamoodi. Rangelt võttes on Köler Prize muidugi erakapitalil põhinev auhind ja võib sellisena vabalt olla ka seltskondlik üritus. Ent kui ambitsioon on olla kohaliku nüüdiskunsti hetkeseisu kaardistav ja representatiivne, siis tuleks küllaltki hoolikalt silmas pidada avatuse aspekti. (et) |
