|
so:text
|
149. Kuigi põhiseadusega riigis, mis püsib iseseisvalt ja toimib vastavalt oma loomusele, s.o pidades silmas ühiskonna alalhoidmist, saab olla vaid üks kõrgeim võim, nimelt seadusandlik võim, millele kõik teised võimud alluvad ja peavadki alluma, on siiski see võim antud vaid usalduse alusel tegutseda teatud kindlatel eesmärkidel, nii et rahvale jääb endiselt kõrgeim võim seadusandlikku kogu muuta või laiali saata, kui leitakse, et seadusandlik kogu pole õigustanud talle osutatud usaldust. Sest kogu võim, mis usaldatakse teatud eesmärgi saavutamiseks, on selle eesmärgiga ühtlasi piiratud, ja mil iganes seda eesmärki ilmselgelt eiratakse või vastustatakse, kaotab seadusandlik kogu paratamatult rahva usalduse ning võim läheb taas üle neile, kes selle seadusandlikule kogule olid andnud ning kes võivad selle paigutada uuesti sinna, kuhu nad oma turvalisuse ja julgeoleku tagamiseks kõige kasulikumaks arvavad. Nii säilitab kogukond katkematult oma kõrgeima võimu päästa end igaühe, ka seadusandjate eest, mil iganes nood on nii rumalad või kurjad, et sepitsevad ja viivad ellu plaane alamate vabaduse ja omandi vastu. (et) |
