|
so:text
|
Kui lõpuks seisatada luuletuskogu kui terviku ees ja püüda tabada tema eripära, tema toodud uut sellel ajastul? Siin on Jannseni toimetustoast ja värsikoolist tulnud laulikneiu oma kirikliku fraseoloogiaga, surmaingliga ja sealpoolse elu lootustega, väikekodanliku rahulemanitsuse ja endassepöördumisega. Siin pole veel pettumuste vaevu. Elab siiras lapseusk taevavägedesse ja oma isa teguviisi õigsusse. Ja siiski on siin midagi teisiti. Jannseni laia optimismi asemel õhkub kõigest autoripoolset sõnulseletamatut eleegilist hingust, tütarlapse muret ja hingerahutust. Armastus, mitte nauding nagu Jannsenil, vaid hingeline rikkus, mis alles avab maailma tõelised väärtused. , lk 42 (et) |
